Eistverest

Eistvere mõisa ajalugu

Eistvere mõisa (Eigstfer) mainitakse juba 1558.aastal. 1776 aastast kuni 1939 aastani kuulus mõis Mühlenite suguvõsale. Viimane mõisnik, baltisaksa aadlik Victor Moritz Karl von zur Mühlen (1897-1950), oli Võisiku Mühleni poeg ning Vabadussõjas Balti rügemendi staabiülem.

V. von zur Mühlen ostis mõisateenijatele eraldatud talukohad mõisa ümbrusest ja liitis need oma maadega. Mõis pidas head tõukarja, kus ka talumeestel oli võimalus noorloomi osata.

1930-ndatel sai Victor von zur Mühlen tuntuks natsionaalsotsialistina. Ta kohtus isiklikult ka Adolf Hitleriga. Muuhulgas propageeris von zur Mühlen natsi-Eesti loomist ja sakslaste abiellumist ainult sakslastega. Ta tegutses suures raadio –ja autoäris Tormolen Co. Viktor von zur Mühlen lahkus Eistverest 1939.a. talvel Saksamaale võttes kaasa ka oma oma puhtatõulise veisekarja.

Victori abikaasa, kirjanik Hermynia zur Mühlen (1883-1951), oli sündinud krahvitar de Crenneville – Poutet. Daam oli erandlik kõrgklassi esindaja, kes juba lapsena ihkas saada lahti oma seisusest ning leidis hiljem tee progressiivsete jõudude juurde. Juhuse tahtel sattus ta Eestisse ja abiellus 1908.a. Victori ja Hermynia abielu purunes maailmavaatelistel põhjustel. Pärast abielu purunemist elas Hermynia Zur Mühlen 1914 – 1919 aastatel Šveitsis, hiljem Saksamaal. Ta tegi kaastööd revolutsioonilisele ajakirjandusele ning töötas kirjastuses “Malik”, mis oli mõeldud sotsialistliku kirjanduse levitamiseks.

Hermynia Zur Mühlen alustas kirjanduslikku tegevust tõlkijana, vahendades sotsiaalkriitilisi teoseid vene, prantsuse, inglise ja ameerika autoritelt. Tema sulest on ilmunud muinasjutukogu “Mida jutustavad Peetrikese sõbrad”, romaanidest on tuntud “Valge katk” (tugevalt autobiograafiline), “Reis läbi elu”, “Meie tütred naisnatsid”. Tema mälestusteraamat “Lõpp ja algus” on tõlgitud ka eesti keelde. See ilmus 1981.a. sarjas “Loomingu Raamatukogu”.

Raamatus “Lõpp ja algus” on kirjeldatud Eistvere mõisa. Raamatus iseloomustab kirjanik usutavalt oma reaktsiooniliste veendumustega abikaasat ning sarkastiliselt ka teisi piirkonna mõisnikke (naabermõisnikku Taubet Kabalast, mehe vanemaid Võisikult ja Põltsamaa arsti Hasenjägerit). Raamatus kumab tema hea tahe ja siiras kaastunne eesti talurahva elu vastu.

Katkend raamatust “Lõpp ja algus ”, kus on kirjeldatud kirjaniku elu Eistvere mõisas:

Kõigest hoolimata oli esimene suvi ilus. Ma armastasin kasemetsi ja suuri kõrgrabasid, kus võis tundide viisi matkata. Päikeseloojangul leekis pruun nõmm roostepunasena kauge silmapiirini. Tore oli ratsutada varahommikul läbi mõisa, hullata varsakoplis sälgudega, minna koerteõue, kus mürasid inglise jahikoerad. Läbi pargi voolava jõe ääres leidus kauneid varjulisi kohti. Hõbepajud kummardasid sügavalt vee kohale, kumasid kahvatult keskpäevases päikeses. Ma sõitsin kanuuga, käisin vees, vältisin pisut kartlikult suuri vähke, kes ähvardavalt sõrgu liigutasid.

Tuli sügis, saarikud leekisid punaselt, pihlakad särasid. Hall udu hiilis jõe poolt majani ja ümbritses selle läbitungimatu looriga. Kaminas praksusid tammehalud, petrooleumlambid andsid sõbralikku valgust. Suur vaikus kõikjal, ainult kauguses surises rehepeksumasin nagu tohutu nurruv kass. … Esimene lumi, pimedus kattis maad. Petrooleumilambid põlesid kella üheteistkümneni, kell kolm pärast lõunat tuli nad uuesti süüdata. Pargiteed olid lume all, kui astuti sisseaetud rajast kõrvale, vajuti põlvili lumme. Jää kaanetas väikese jõe, see ei vulisenud enam ning koos tema tummaksjäämisega vaikisid kõik teised hääled. Vaikus ümbritse müürina häärberit ja päike oli kadunud. …